Rollid

TÕNU, üliõpilane. Sündinud 1969, 22-aastane

Olen Virumaa poiss – täpsemalt Lääne-Viru maakonnast Rakke alevikust. See on üks selline keskmise suurusega raudteeasula, mille suur osa elanikest töötab kohalikus lubjatehases.

1987. aasta kevadel, kui keskkooli lõpueksamiteks valmistusin, käisin Tartu levimuusikapäevadel, kus esitati noore helilooja Alo Mattiiseni ja luuletaja Jüri Leesmendi laulu “Ei ole üksi ükski maa”. See laul oli mõeldud toetuseks Virumaa fosforiidikaevanduste- vastasele liikumisele ning mõjus mulle väga. Ikkagi ju peaaegu kodukant!

Samal aastal asusin õppima Tartu Riiklikusse Ülikooli ajaloo erialale. Kohe õpingute algul sattusin omasuguste rahvuslikult meelestatud üliõpilaste seltskonda. Korraldasime koosviibimisi ja arutasime, milline võiks olla Eesti tulevik ja mida ise selle heaks kohe nüüd ära teha saaksime. 1988. aasta kevadel toimusid üksteise järel erinevad rahvaüritused, millest isegi osa võtsin: aprillis Tartu muinsuskaitsepäevad, mais rattamatk “Kuidas elad, Virumaa”, juunis Öölaulupeod Tallinna lauluväljakul. Igal pool lehvisid siis juba sinimustvalged lipud!

1989. aasta 23. augustil korraldati Balti Kett läbi Eesti, Läti ja Leedu; vedasin sinna ka oma isa ja ema. Tulid kaasa ja olid toimunust väga liigutatud.

Mida ma siis praegusest olukorrast arvan? Tegelikult on ju kõik selgemast selge – Eesti riiklik iseseisvus tuleb taastada. Ainult ise oma asjade üle otsustades jääme väikerahvana püsima. Kes on julge ja tark, oskab ära tunda õiget hetke ning olud enda kasuks pöörata. Usun, et just praegu on see aeg Eesti rahva jaoks käes.

MARIA, partorg. Sündinud 1933, 58-aastane

Olen sündinud Nõukogude Liidus 1933. aastal ning Suure Isamaasõja keerises sattusin 11- aastasena koos vanematega oma esiisade maale, Eesti NSVsse.

Minu vanemad andsid kogu oma jõu ja tervise kommunismi ülesehitamise ja rahvaste sõpruse hüvanguks Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, töötades kuni pensionipõlveni Tallinnas Dvigateli tehases ning täites ja ületades viisaastakuplaane alati nelja aastaga!

Minu ametlik haridustee jäi esialgu lünklikuks. Õppisin iseseisvalt ning 1955. aastal astusin Marksismi-Leninismi õhtuülikooli, kus olin oma kursuse üks eesrindlikumaid lõpetajaid.

Järgnesid põnevad aastad erinevates tööliskollektiivides, kus olin ametis partorgina. Hiljem töötasin EKP keskkomitees mitmetel huvitavatel ning vastutusrikastel ametikohtadel.

Töötades maailmavaatelt lähedaste inimestega, leidsin palju häid ja kasulikke sõpru, kes aitasid hankida defitsiiti. Suviti puhkasin Krimmi või Sotši kuurortides. 1979. aastal õnnestus mul külastada isegi kapitalistlikku Rootsi kuningriiki. Millestki puudus pole mul olnud – mul on kodus kõik importasjad: Tšehhi kristall, värviteler, Poola mikser, Bulgaaria konservid, Saksa Demokraatliku Vabariigi köögimööbel, Jugoslaavia vaibad, Soome pestav tapeet. Korter on kõigi mugavustega kolmetoaline ja maja ees seisab minu isiklik helesinine Moskvitš 412. Vaikselt olen kogunud ehitusmaterjali, sest olen hankinud suvilakrundi Klooga mändide all.

Viimastel aastatel on vaatamata minu jõupingutustele hakanud kõik kiiva kiskuma. Eesti NSV-s on hakanud pead tõstma natsionalism. Tahetakse häbiväärselt hävitada kogu sotsialistlik heaolu ja turvalisus, mille oleme saavutanud maailma suurima ja võimsama riigi kaitsel ja toel! Oleme vajumas kodanlik-kapitalislikku mülkasse.

Mis saab minu suvila krundist, kokkuhangitud materjalidest? Mis saab minu auväärsest töökohast EKP keskkomitees? Kas edaspidi on siis mitu parteid? Miks neid nii palju vaja on?

Inimesed, tulge mõistusele, oleme ikka edasi sõbrad Nõukogude Liidu vennalikus peres!

Ärimees

Lorem ipsum dolor, sit amet consectetur adipisicing elit. Distinctio provident corporis aut, ipsa tenetur vel illo excepturi voluptate molestiae magnam, totam est id alias dicta a assumenda corrupti et repellat.

VIRGE, apteeker. Sündinud 1955, 35-aastane

Olen tüüpiline tänapäeva naine – päeval tööl, õhtul kodus. Abielus, kaks last. Igapäevaelu nõuab päris suuri oskusi, et ära elada. Poed on kaupadest tühjad, paljalt talongidest ära ei ela. Kogu augustikuu olen ainult sisse teinud – hakkinud ja vekkinud. Õnneks on minu töö apteekrina võimaldanud eluga ikka paremini toime tulla – vahetuskaup niinimetatud vorst vorsti vastu. Kui kohaliku kooperatiivi juhataja emal on tervisemured, siis ravimite saamiseks pöördutakse ikka minu poole – saan purgi või kaks kõrvale panna. Vastutasuks kutsub tema mind enne kauba väljapanekut omale paremat välja valima. Nii saingi eile pojale värvilise tuulepluusi. Tšehhi kaup, selliseid tuli kaubandusse vaid kolm tükki.

Need uue aja imed – kirikuabi ja välismaised kataloogid – on muidugi põnevad, aga vaat seda abi on küll piinlik piiluma minna! Ega me ju nii vaesed ka ei ole! Kuigi pidi puha välismaa kaup olema. Aga esimese kataloogitellimuse tegin Soomes elava sõbranna kaudu igatahes ära. Tellisin mehele kivipesuteksad, lastele tossud ja dressipüksid ja endale siidist hommikumantli ja neoonlauvärvid. Kolme nädala pärast peaks pakk postkontorisse jõudma! Loodetavasti saab kataloogikaupa varsti ka Eestis osta!

Praeguse aja sündmustest võtame mehega alati osa. Kui lastele hoidja saame ning kui bensiini on. Balti ketis käisime ja öölaulupidudel ja... Eileõhtune uudis, et ülemnõukogu Eesti iseseisvuse välja kuulutas, võttis mu kohe rõõmust hingetuks! Et Leedu tegi selle juba ära, nüüd meie, küllap varsti Lätigi! Aga ei saa ju nii äreval ajal pikalt rõõmustada, sest hirm on ka. Et kuidas kõik laheneb. Tankid ju tänagi Tallinnas.

Kaitseliitlane

Lorem ipsum dolor sit amet consectetur, adipisicing elit. Ullam, quaerat.

ELLE, koolidirektor. Sündinud 1948, 43-aastane

Olen sündinud väga segastel aegadel 7. novembril 1948. aastal Põltsamaa lähedal Umbusi külas. Vanemad olid kooliõpetajad Põltsamaal, vanavanemad aga talupidajad.

Vanavanemad küüditati 25. märtsil 1949. aastal Siberisse. Pidime kodust lahkuma ja asusime elama Põltsamaale üürikorterisse. Kooliteed alustasin samas koolis, kus vanemad töötasid. Olin väga tubli õpilane, sain alati kiituskirju. Esimeses klassis astusin oktoobrilapseks, 5. klassis pioneeriks. Olin kooli pioneeride malevanõukogu esimees. Keskkoolis astusin komsomoli. Seal ma väga aktiivne ei olnud, aga kuna vanavanemad olid küüditatud, siis sain aru, et kasulik on olla komnoor. Edasi läksin õppima Tartu Pedagoogiline Kool, sest tahtsin väga saada algklasside õpetajaks.

Tööle saingi õpetajaks sinnasamma Põltsamaale, kus töötasid mu vanemad. Edasi tegin karjääri: olin õppealajuhataja ja seejärel sain kooli direktoriks, sest endine direktor, minu isa, läks pensionile. Tõsi küll, et direktoriks saada, pidin astuma kommunistlikkusse parteisse.

Väga ootamatud olid minu jaoks 1988. aasta kevadel Tartus toimunud muinsuskaitsepäevad. Olin juhuslikult Tartus ja nägin rongkäiku, kus lehvisid kõrvuti kolm lippu: üks sinine, teine must ja kolmas valge. Kodus rääkisime sellest vanematega. Nad andsid nõu, et on vaja uute tuultega kaasa minna ja parteist välja astuda. Samal ajal lõpetas mu tütar Põltsamaa keskkooli. Minu soovitusel saime ta kirikus ristida ja leeritada. Lõime Põltsamaal Kodanike Komitee. Minust sai uue aja direktor.